Olen kuulnud isa ja Mandi-tädi käest üht meie suguvõsa kohta käivat väga vana lugu. On see legend, kes seda enam teab, kuid mingi loogika selles asjas siiski on.

On selge, et kõikidel inimestel siin maamuna peal on oma nimi. Kauges minevikus kasutati küll ainult eesnimesid, millele lisati kas koha-, talu- või isanimi. Hiljem võeti kasutusele ka perekonnanimed. Lisaks pärisnimedele on levinud ka hüüdnimed, mis siis iseloomustasid inimest või tema tegemisi. Hüüdnimesid tuletati ka perekonnanimedest. Näiteks kõik Kiudorfid olid Küüdod, Võsobergid Võsod.

Ka meie vanaisal Daniel Toodingul ja tema perel oli oma hüüdnimi – Vares. Külarahvas tundis teda rohkem Varese Taanina kui Daniel Toodinguna. 

Miks hüüti vanaisa peret Varese pereks? Asi olevat alguse saanud kauges minevikus. 

Vahepeal väike seletus, mis puudutab vanaisa ja tema talu. Meie üks kaugetest esivanematest oli Peedo, lihtsalt Toode Peedo (kirjapilt oli vanasti hoopis teine). Muide Toode Peedo nime kannab ka vanaisa talu. Veel on teada, et külas oli ka teine Toodingute perekond ja neid hüüti Toodeks. Ma ei ole kuulnud, et vanaisa oleks kutsutud Toodeks, kuid arvan, et mingi seos Toode ja Toodingute nimede vahel on. Antud juhul oli Toode hüüdnimeks ühele teisele perekonnale ja talunimeks vanaisa talule.

Nüüd aga Varese nime juurde. Eespool mainitud Toode Peedo poeg oli Mihkel – Toode Peedo Mihkel. Arvestades Mihkli oletatavat sünniaastat, siis talle veel perekonnanime ei olnud antud.

Seesama Mihkel ei olevat sallinud kevadel põllu peal söömas käivaid vareseid. Arvanud, et varesed nokivad külvatud teradest  põllu paljaks ja saak on läinud. Eks seda tralli, lindude peletamist ja tagaajamist nägi külarahvas pealt ja oligi hüüdnimi Vares leitud – Varese Mihkel.

Aastatega anti hüüdnimi edasi kuni jõudis vanaisani ja siis ma seda esimest korda kuulsingi. Ka meie pere kandis Varese hüüdnime.

Varese hüüdnimega on olnud mõned naljakad juhtumid. Isa  Artur Tooding rääkis, et ta olevat maksnud ametiasutuses mingit maksu ja küsitud, et kelle nimel. Loomulikult nimetas ta oma nime ja andis dokumendile allkirja. Ametnik olevat hiljem öelnud, et teinekord kirjuta ikka oma allkiri (st Vares).

Ka ema Hilda Toodinguga ja Varesega oli väike vahejuhtum. Postis oli kiri aadressiga Hilda Vares. Ema taipas, et see oli talle. Avasime kirja ja nii jõudiski see õige adressaadini. Ühel kaugel sugulasel ei olnud aimugi, et emal võib olla hoopis teine nimi.

Mulle meenub veel üks juhtum, kus keegi külainimestest oli poolpilkamisi lausunud, et Vares ehitab porist pesa. Nimelt oli käsil ehitustöö, kus hoone alumine osa laoti maakividest ja ülemine osa oli savist st porist.

Varese nimi hakkas tasakesi kujunema juba nagu pärisnimeks. Nüüd, mil isa-ema enam ei ole, ei ole ma kuulnud, et keegi oleks meid Varesteks kutsunud. Ega selles hüüdnimes midagi halba ei olnud ja keegi ei pahandanud. Vareslased on ju ilusad linnud  – ole sa ronk, hakk, künnivares või päris hallvares.

Ainult laulda nad ei oska.

Kirja pannud Varese Malle ehk Malle-Reet Solna (sünd. Tooding) 23. aprillil 2021. aastal.